Dokumenteerimine: kas, miks ja kuidas?

Dokumenteerimine on keeruline. People vector created by pch.vector – www.freepik.com

Analüütiku töös tuleb palju ette dokumenteerimist, küll on vaja nõudeid kirjutada, protsesse kirjeldada ja palju muud erinevat sorti infot dokumentidesse talletada. Kõik see ei ole lihtne tegevus. Dokumenteerimisel on palju erinevaid eesmärke ja selleks, et kirja pandut oleks võimalik efektiivselt kasutada, tuleb läbi mõelda, kellele dokument on, mis detailsusega infot on vaja talletada ning mis formaadis on kõige parem seda teha. Väga laialt võib öelda, et tehtud dokumentatsioon peab vastama järgnevatele tingimustele: see peab edasi andma vajalikku infot, see peab olema muudetav ning see peab olema valminud mõistliku ajaga (dokumenteerimine toetab tarkvara arendust, mitte ei ole eesmärk omaette).

Eelnevalt kirjeldatust tulenevalt proovin ma iga natukese aja tagant üle mõelda, et kas ma ikka kirjutan nii head dokumentatsiooni kui võimalik? Kas ma kirjutan liiga palju või liiga vähe? Kuidas ma saaks infot paremini edasi anda? Kuidas oma dokumentatsiooni paremini struktureerida ning mis erinevaid formaate kasutada saab?

Kahjuks on igas projektis dokumenteerimise vajadused erinevad ja seega ma ei saa siin kirjeldada, mis on kõige parem viis dokumenteerimiseks (ma ei ole senini veel ühest vastust leidnud). Küll aga saan ma ära kirjeldada need küsimused, mida saab enne dokumendi koostamist endalt küsida ning mis loodetavasti aitavad paremini aru saada, mida kirjutatavalt dokumendilt vaja on.

Kõigepealt tahan ma üldisema poole pealt üle käia küsimused, kas ja miks on vaja dokumenteerida. 

Kas on vaja dokumenteerida?

Üks agiilse metoodika põhimõtteid on, et “Töötav tarkvara on olulisem kui põhjalik dokumentatsioon” (“Working software over comprehensive documentation”). Sellest tulenevalt on üks ekstreemsemaid vaateid see, et dokumentatsiooni ei ole üldse vaja. Minu enda vaade on, et jah, dokumenteerida on kindlasti vaja, ning täpsemalt selgitan ma seda järgnevalt vastates küsimusele: “Miks?”. Üldiselt ma toetan agiilse põhimõtte järgi dokumenteerimist ehk siis nii palju kui vaja, siis kui vaja, aga kindlasti vaja.

On ka olemas vaade, et kood on dokumentatsioon. Jah, on olemas projekte, kus hästi kommenteeritud koodist piisab dokumenteerimiseks, aga neid on vähe. Ilma kommenteerimata kood on dokumentatsiooni osas täiesti kasutu. Põhjus on selles, et tahes tahtmata tehakse vigu ja kui koodi ei ole kommenteeritud, mis mingi kindla koodijupi eesmärk on, siis võib juhtuda, et hiljem vigast koodijuppi vaadates ei ole võimalik aru saada, mida tegelikult saavutada taheti. Lisaks sellele on kood väga piiratud moodus dokumenteerimiseks mitmel põhjusel. Visualiseerimine tekstina on keeruline ning tellijal ja ka osadel teistel projekti liikmetel reeglina ei ole moodust ega oskuseid selle lugemiseks. 

Miks dokumenteerida?

1. Inimesed unustavad – Ühe tarkvara eluiga võib varieeruda, aga parematel juhtudel on see siiski rohkem kui üks aasta. Potentsiaalselt isegi palju rohkem. Kogu tarkvara eluea jooksul tuleb ette küsimusi, näiteks “Kas see funktsionaalsus sai realiseeritud?”, “Kas see funktsionaalsus toimib nii, nagu sai algselt plaanitud?”, “´Mida see funktsionaalsus teeb?” ja veel palju muud. Mida rohkem aega möödub tarkvara valmimisest, seda väiksemaks läheb tõenäosus, et selle arendanud inimesed oskavad nendele küsimustele peast vastata. Kui seda infot ei ole dokumenteeritud, siis on see kadunud ja need küsimused jäävad vastuseta. Kui hästi läheb, siis selle tagajärjed ei ole suured, aga realistlikumalt on tulemuseks raha ja aja kulutamine kas siis topelt funktsionaalsuse realiseerimiseks või eelnevalt skoobist välja jäänud asjade arendamiseks, kuna pole kokkulepet mis näitaks, et see oli eelnevalt nii planeeritud.

2. Inimesed vahetuvad – Inimesed jäävad haigeks, käivad puhkamas ning vahetavad tööd. See on normaalne ja see ei tohi tähendada seda, et nende peas olev info on kas ajutiselt ligipääsmatu või siis halvemal juhul alatiseks läinud. Selleks, et teised inimesed saaksid üle võtta ja jätkata tööd, on vaja informatsiooni talletada ühel või teisel kujul. Ideaalne juht on muidugi see, kui info antakse edasi juhendamise teel, aga see ei pruugi alati olla võimalik ja juhendamist toetav dokumentatsioon on alati vajalik.

3. Ühtse arusaama kinnitamiseks – Kui tegemist on kliendi poolt tellitud spetsiaaltarkvaraga, siis kasutatakse dokumentatsiooni väga tihti tellitud funktsionaalsuse kinnitamiseks. Analüütik kirjeldab funktsionaalsuse dokumentatsioonis ning kui klient on selle üle lugenud ja läbi arutanud, siis see kinnitatakse. Peale kinnitamist on tegemist ametliku dokumendiga, mida saab tulevikus kasutada arveldamiseks ja pretensioonide lahendamiseks.

Kindlasti on ka rohkem põhjuseid, aga need kolm loetletut on käesoleval hetkel need, millega mina olen kõige rohkem kokku puutunud. 

Lisaks toon siia ka mõned näited, mis ei ole head põhjused dokumenteerimiseks.

1. Sest klient nõuab – Jah, on lepinguid, kus on kliendi poolt esitatud kindlad nõuded, mis dokumendid peavad olemas olema. Küll aga on kliendil olnud mingi põhjus need nõudmised lepingusse kirja panna. Analüütikuna tuleb aru saada, mis on see “Miks” nende dokumentide nõudmise taga ning mida klient tahab nende dokumentidega edasi teha.

2. Programmeerija tööks on vaja sisendit – Jah, programmeerijatele on abiks, kui nende töö sisendiks on dokumentatsioon, aga see sisend ei tohi olla ainult kirjalik. Programmeerijal on vaja tekitada endale arusaam sellest, mida on vaja arendada. Ainult dokumentatsioon ei ole selle arusaama tekitamiseks väga hea. Ennekõike tuleb programmeerijaga koos läbi arutada, mida on vaja teha ning mis peab olema tulemus, ja dokumentatsioon saab seda kõike toetada.

Mida kirjutada?

Kui nüüd on läbi mõeldud, et jah, dokumentatsiooni on vaja kirjutada, siis järgmiseks tuleb see keerulisem osa, ehk siis kuidas seda kirjutada? Nagu ma varem siin kirjutasin, ei ole ühtset head viisi, kuidas dokumenteerida. Igal projektil on omad vajadused, osad projektid vajavad integratsioonidokumentatsiooni, osade puhul piisab ainult kasutajalugudest (user story) ning muud projektid vajavad veel hoopis midagi teistsugust.

Selleks, et natukene paremat aimdust saada, mis dokumente ja kuidas teha, võiks mõelda järgnevatele asjadele:

Miks seda dokumenti vaja on?

Jälle see miks. Kõigepealt me vaatasime, miks üldiselt on dokumentatsiooni vaja, ja nüüd me peame iga dokumendi kohta eraldi aru saama, mis on selle dokumendi eesmärk, miks me seda kirjutame? Kui see dokument on valmis kirjutatud, siis kuidas seda kasutama hakatakse? Kui dokumendi lõppsaaja ütleb, et ega me selle dokumendiga midagi ei tee, paneme sahtlisse, siis selle dokumendi kirjutamisele ei peaks aega raiskama.

Kes hakkavad seda dokumentatsiooni lugema?

Selleks, et osata õiget infot kirja panna, peab aru saama, kes hakkavad seda tulevikus lugema. Näiteks on dokumente, mille eesmärk on edasi anda tehnilist informatsiooni. Sellisel juhul tuleb kirja panna detailid ja keskenduda väga spetsiifilisele info alamhulgale. Sellist informatsiooni loevad enamasti tehnilise taustaga inimesed (arhitekt, arendaja jne) ja kliendi äripoole esindaja ei peagi sellest dokumentatsioonist nii täpselt aru saama. 

Kui dokumentatsioon on aga mõeldud kõigile lugemiseks, siis ei ole hea mõte seda detailidega üle külvata, vaid pigem tuleks keskenduda üldpildile ja detailid jätta teiste dokumentide jaoks. Sellised dokumendid on enamasti mõeldud kas kliendi või tegija firma enda äripoolest teadvate inimeste jaoks ja need peavad sisaldama teistsugust infot ja teistsugusel kujul kui eelnevalt mainitud tehniline dokumentatsioon. 

Siin on kirjeldatud ainult kaks dokumendi lugejate äärmust, tegelikkuses võib olla rolle rohkem ning igaühe puhul tuleb mõelda selle üle, mis on lugejatele oluline.

Kas tegemist on ajutise või pikaajalise dokumentatsiooniga?

Kõik kirjutatud dokumendid ei pea elama pikka elu. Mõne dokumendi eluea pikkus võibki olla ainult nii kaua, kui võtab aega selles sisalduva info läbi töötamine. Näiteks minu kogemuses on prototüübist kasu olnud ainult senikaua, kuni prototüübil kujutatav on valmis tehtud. Edaspidi käib arutamine ja muudatuste tellimine siiski tarkvaras oleva pildi pealt ning prototüüp langeb unarusse (Kaja nentis peale lugemist, et tal on prototüüpidega teistsugused kogemused, aga üldmõttega oli nõus, et osa dokumentatsiooni on ajutine). Prototüüp on ainult üks näide, selliseid dokumente võib veel olla palju. Üldiselt ajutised dokumendid kipuvad olema need, millega antakse programmeerijatele edasi infot, kuidas asjad täpselt töötama peavad. Kui süsteem on realiseeritud, siis on väga keeruline neid dokumente sellise detailsusega ajakohasena hoida ning selleks pole ka vajadust.

Pikaajaline dokumentatsioon on see, mis peab tulevikus küsimuste tekkimisel aitama neile vastuseid leida. Kui detailne see dokumentatsioon on, on igaühe enda otsustada, aga väga oluline on see, et seda dokumentatsiooni hoitakse ajakohasena. Kui seda ajakohasena ei hoita, siis kaob sellel mõte ära. Jah, see tähendab seda, et iga väiksem muudatus tuleb sinna ära kirjeldada (kui see muudab dokumentatsiooni) ning sellest tulenevalt peab see olema võimalikult hästi struktureeritud, lihtsalt otsitav ja muudetav.

Kuidas kirjutada?

Nagu varem öeldud, dokumentatsiooni kirjutamine ei ole lihtne tegevus. Kõigepealt tuleb põhjalikult läbi mõelda, mida on vaja kirjutada, ja alles siis jõuab selle tegeliku küsimuseni, kuidas seda kirja panna. Paljud targad inimesed on oma töö jooksul välja mõelnud palju erinevaid formaate ja standardeid.

Kui vaadata üldiseid põhitõdesid, siis tuleb alati jälgida, et kirjutatud dokumentatsioon oleks struktureeritud. Tulevikus hakatakse sealt infot otsima ning struktuur on üks moodus, kuidas aidata otsitut kiiremini üles leida. Järgmine põhitõde on, et visualiseerida tuleb nii palju kui saab, sest keegi ei jaksa läbi lugeda mitut lehekülge teksti (irooniline asi, mida öelda blogiartiklis, kas pole). Protsessidiagrammid, olekumudelid, lihtsalt kastid ja ringid, mis iganes, mis aitab inimestel visuaalselt pilti paremini haarata. Ma ise näiteks olen enda kasutuslugudes (use case) protsessi kirjelduse teksti asendanud protsessi joonisega. Tekib natuke parem pilt alternatiivide ja üldse protsessi kohta.

Kasutada võib nii kasutuslugusid (use case) või kasutajalugusid (user story) või mingit muud struktureeritud teksti. Küll aga tuleb mõelda selle peale, et detaile tuleb kirja panna just nii palju, kui käesoleval hetkel vaja. Näiteks kasutajalugude mõte on see, et nad on lühikesed. Nende eesmärk ei ole kirjeldada kogu funktsionaalsust, vaid nad ongi mõeldud lühikokkuvõtteks, mida kasutatakse arutelu loomiseks. Kui kasutajalugu on meeskonnaga läbi arutatud, siis tekib sellest põhjalikum dokumentatsioon. Ehk siis arutelu käigus selguvad detailid ning ka see, mis sorti dokumentatsiooni vajavad arendajad enda töö sisendiks – mis info saab kirja panna kiiresti ja paari lausega ning mis läheb pikaajalisse dokumentatsiooni ja vajab rohkem tööd. 

Kui ette kirjutada väga põhjalik dokumentatsioon, siis tuleb ennast valmis panna selleks, et seda tuleb põhjalikult muutma hakata.

Rõhutan veelkord üle, et pikaajalist dokumentatsiooni tuleb hoida ajakohasena või muidu kaob selle mõte. Kui tehakse bugiparandusi või lisatakse uut funktsionaalsust, siis peaks kas projektijuht, tooteomanik või analüütik üle vaatama olemasoleva pikaajalise dokumentatsiooni ja seda täiendama. See peab olema muudatuse protsessi üks osa. Üks põhilisi põhjuseid, miks inimesed dokumentatsiooni vastu on, ongi see, et see on vananenud ja ei sisalda seda infot, mida vaja on. Sellise olukorra vältimiseks tuleb ennekõike teadvustada, et dokumentatsiooni peab ajakohasena hoidma ja selle peab oma tööprotsesside osaks tegema.

Ma väga põhjalikult ei kirjeldanud erinevad joonisetüüpe ega mudeleid, mida dokumenteerimiseks kasutada. Põhjus on selles, et erinevaid formaate on palju ja neil kõigil on oma head ja halvad küljed. Et natuke rohkem infot saada erinevate võimaluste kohta on mul endal kodus raamaturiiulil Business Analysis Techniques: 99 essential tools for success ja BABOK. Need kaks raamatut ei sisalda endas infot ainult dokumenteerimise kohta, vaid seal on ka palju muid töönippe analüütikute jaoks, aga siiski on nad ka väga head materjalid selleks, et tekitada arusaama, mis võimalused on olemas informatsiooni talletamiseks.
Siin kirjutatu on hoolimata oma pikkusest siiski üsna üldine ülevaade dokumenteerimise osas. Kui tekkis küsimusi, siis võib need postitada meie Facebooki lehele või saata meie e-mailidele kaja.trees@itbac.eu ja kristin.meriniit@itbac.eu.

Oleme alati rõõmsad küsimuste ja tagasiside üle!

Analüütikute hommik: Analüütik teelahkmel – vanamoodi ei saa ja uutmoodi hästi ei julge.

Online tutorial. Pilt: Designed by pikisuperstar / Freepik

26.11.2020 toimus Nortali poolt korraldatud Analüütikute hommiku nimeline webiseminar, mille teemaks oli seekord “Analüütik teelahkmel – vanamoodi ei saa ja uutmoodi hästi ei julge”. Üritusel rääkis üldisest vaatest IT turul toimuva kohta kohta ITL-i president ja Nortali partner Andre Krull ning hiljem jagasid oma kogemusi analüütikutööst Kadri Siinmaa (UX ja innovatsioonikonsultant, seikleja), Inge Prangel (Nortal AS, vanemanalüütik), Meelis Lang (Helmes AS, arendusjuht) ja Antti Haljak (ärianalüütik ja disainer, freelancer). 

Huvitavaid mõtteid

Kokkuvõttes oli väga tore kuulata teiste inimeste kogemusi ning kuidas nemad oma tööle lähenevad, aga on mõned punktid, mida ma tahaks täiesti eraldi välja tuua. Enamus neist on positiivsed tähelepanekud, aga on ka paar väikest nurisemise kohta. Alustame siis positiivsetest tähelepanekutest.

Kui küsiti, et mis on olnud töös keerulised kohad, siis huvitav oli kuulata, et tehniliste oskuste puudujäämist ei kurtnud keegi. Teemaks oli pigem ikka see, et inimestevaheline suhtlus on see keeruline osa. Küll on probleemiks see, et meeskonnaliikmed on väga erinevad ja tahavad erinevaid asju, või siis tuleb kliendile selgitada et see, mida nad arvavad, et nad tahavad, ei ole see, mida nad tegelikult vajavad. Ka meie kirjutatud artiklis Milliseid oskuseid vajab hea analüütik? on öeldud seda, et suhtlusoskused on väga vajalikud ja nüüd rohkemate analüütikute kogemusi kuulates saab see aina enam kinnitust.

Üsna palju rõhutati ka seda, et väga oluline on ikkagi tegeleda enesearendusega. Tuleb analüüsida seda tööd, mida sa senini teinud oled ning ka iseennast. Mis on läinud hästi, mis halvasti ning kuidas edaspidi teha aina paremini. Kindlaid näiteid väga ei antud aga esinejate lugemissoovitused lubati meetupi lehele üles panna. Jään huviga ootama. Väga huvitav oleks teada saada selle raamatu nimi, mida põgusalt mainiti ja mis räägib sellest kuidas osata tagasisidet vastu võtta. 

Paneelis osalejad enda kohta rääkisid, et nad on pigem ise õppijad, ehk siis kui tundmatu teema otsa sattuvad, siis uurivad. Või siis kuulavad näiteks laiema silmaringi podcaste ning siis sealt liiguvad edasi huvipakkuvate teemade juurde. Üks podcast mida mainiti oli Making Sense with Sam Harris, ma ise ei ole küll seda veel kuulanud, kuid leidsin et see on mul huvipakkuvate podcastide nimekirjas juba olemas. Tuleb siis see prioriteetide järjekorras ettepoole liigutada.

Natuke tuli juttu ka analüütikute sertifikaatidest. Inge Prangel on ära teinud IIBA (International Institute of Business Analysis) poolt välja antava sertifikaadi ja kuulajate poolt esitati küsimus, et kas sellest on ka kasu olnud. Üldine konsensus panelistide poolt oli see, et Eesti siseste projektide puhul ei ole see sertifikaat väga oluline, küll aga võidakse seda küsida kui on huvi tegeleda rahvusvaheliste hangetega. Üldiselt on tegemist IIBA enda poolt välja antud materjalile keskendunud eksamiga ning kui oma töös seda raamistikku väga ei kasuta, siis ei ole ka eksamiks õppimisest suurt kasu.

Viimane tore tähelepanek, mida ma tahaksin mainida, käis selle kohta, et kuidas saaks keegi siseneda analüütiku valdkonda. Vastuseks mainiti ära muidugi kursused ja lugemine, aga öeldi ka et kõige parem moodus on läbi tutvuste leida üks ärianalüütik, kutsuda ta kohvile (boonusena võib talle kohvi välja teha) ning küsida temalt nõu ja kogemusi. Lühidalt siis leida endale mentor, kas firma sisene või firma väline. Panelistid pakkusid ka ennast välja, et võib ka nendega ühendust võtta ja küsida. Ma lisaks siis siia juurde, et sama kehtib ka meie kohta siin blogis, kui teil on huvi analüütiks saamise osas, siis võite võtta ühendust minu (Kristin) või Kajaga, kohvi me küll ei joo, aga tassi tee kõrval võime rääkida küll.

Mida oleks rohkem oodanud

Nüüd siis ka paar väikest nurinat. Kui küsiti, et mis on üks olulisemaid asju analüütiku töö juures, siis räägiti, et näost näkku kohtumine on väga oluline ja ilma selleta ei hakka projektid hästi tööle.

Siin osas ma vaidleks vastu. Ilmselgelt on näost näkku kohtumine väga oluline tööriist suhtlemise juures, aga on olukordi kus see ei ole võimalik. Eriti veel praegusel ajal, kus COVID-19 tõttu ei ole füüsiliselt koos olemine soovitatud. Kui vaadata, et webinari pealkiri oli, et vanamoodi ei saa, siis siin oleks just tahtnud kuulda rohkem selle kohta, et näost näkku kohtumine on senini olnud väga oluline tööriist, aga kuna praegult seda väga tihti ei saa teha, siis nüüd peame me asjadega tegelema teistmoodi. Olenemata olukorrast peab projektid ja suhtluse ikka sama hästi tööle saama, olgu see siis sellega et kaamerad on kohustuslikud, või siis teha koosolekul eraldi üldistest asjadest jutustamise paus.

Need kaks viimast asja on siis need, mida ma ise kasutan praegusel ajal üsna palju. Kuna on ette tulnud projekte, kus osad inimesed istuvadki teisel pool maakera või siis COVID-19 tõttu on rohkem kodus, siis olen pidanud leidma mooduseid kuidas kaugusest hoolimata saada inimesed omavahel suhtlema. Muidugi sõltub kõik sellest, missugused inimesed projektis on ja mul on tunne, et mul on sellega ka väga vedanud, aga siiski soovitan lugeda või kuulata loenguid selle kohta, kuidas teha kaugtööd efektiivselt ja missuguseid erinevad nippe ja trikke on võimalik kasutada.

Ja minu viimane nurin on selle kohta, et väga ei olnud juttu selle kohta, et mismoodi see “uutmoodi” siis on. Webinari nime vaadates ma natuke ootasin, et kas tuleb juttu agiilsetest protsessidest, et kuidas analüütiku töö on tänu sellele muutunud? Või siis ongi rohkem juttu COVID-19 tõttu tekkinud probleemidest, et kuidas saab analüütikutööd sellest hoolimata hästi ja effektiivselt teha? Kahjuks ei räägitud kummastki.

Üldiselt oli ikkagi tegemist väga toreda üritusega ja suur aitähh osalejatele ja korraldajatele! Ma jään huviga järgmist webinari või siis, olenevalt olukorrast ja ajast, juba päris kokkusaamist ootama.

Mis on ärianalüüs ja miks seda vaja on?

Probleem, analüüs, lahendus. Foto: pixabay.com

Kui eesti keeles öelda sõna ärianalüüs, siis erinevatel inimestel tulevad seda kuuldes pähe erinevad teemad. Kui nüüd inglise keel appi võtta, siis on olemas ärianalüüs ehk siis „Business analysis“, mis tegeleb protsesside kaardistamisega ja ärivajaduste väljaselgitamisega. Lisaks on ka olemas ärianalüüs ehk siis „Business intelligence“, mis tegeleb analüütikaga, numbrite analüüsimisega ja sellest järelduste tegemisega. Siin artiklis ja ka üldiselt sellel lehel räägime me ennekõike sellest esimesest.

Just see segadus analüüsi ja analüütika vahel ongi üks põhjustest, miks mul tekkis tahtmine sellest teemast kirjutada. Teine põhjus on see, et tegelikult olen ma oma karjääri jooksul väga vähe kokku puutunud korraliku ärianalüüsiga. Midagi küll tehakse, aga tavaliselt ilma täpsema arusaamata, mida tegelikult on vaja kaardistada ning ennekõike on eesmärgiks kirjeldada infosüsteemi. Ärianalüüs aga ei tähenda üldse seda, et lõpptulemuseks peab olema infosüsteem. Otse vastupidi, tulemuseks võib olla arusaam, et muuta saab protsesse ja ei ole vaja lisa tarkvara juurde hankida.

Mis on ärianalüüs?

Mis siis aga see ärianalüüs e. „Business analysis“ ikka on? Lühida kirjelduse leiab ka siitsamast ITBAC enda lehelt artiklist Mis on IT- ja ärianalüüs? ja sealt kokkuvõtet tehes on ärianalüüs organisatsiooni muudatuste teostamiseks vajaduste uurimine ja kaardistamine. Seal artiklis on ka ära toodud kaks eri rolli: Ärikonsultant ja Ärianalüütik, kellest esimene kaardistab organisatsiooni üldised vajadused ja muudatuskohad ning teine kaardistab siis juba täpsemalt muudatusega seotud protsesse. Mõlemad need rollid teevad ärianalüüsi, ärikonsultant teeb seda lihtsalt natuke kõrgemal ja üldisemal tasemel kui ärianalüütik.

Ärikonsultandi tehtavat ärianalüüsi me väga põhjalikult ei kirjelda. Kui väga kokkuvõtlikult sellest rääkida, siis nad istuvad koos organisatsiooni juhtidega maha ja aitavad paika panna üldise visiooni ja eesmärgi. Nad kaardistavad erinevaid siseseid ja väliseid mõjutajaid ja leiavad valupunkte ning riskikohti. Selle töö tulemusena pannakse paika edasised eesmärgid ja mõõdikud (inglise keeles KPI – Key Performance Indicators) ning need omakorda võivad olla algatajaks muudatustele.

ITBAC-i põhiline fookus on just ärianalüütiku poolt tehtaval ärianalüüsil. See saab alguse siis kui on teada muudatuse vajadus ja on vaja hakata uurima sellega seotud protsesse ning kuidas seda muudatust realiseerida. Näiteks muudatusvajadused võivad olla järgmised:

  • Meie veebipoe müüginumbrid on väga madalad, meil on vaja tõsta veebipoe kaudu tehtavate müükide numbrit.
  • Kliendid ei ole rahul, et tagasiside saamise protsess on väga aeglane ja nad pöörduvad konkurentide poole. Tagasiside andmise protsessi peab parendama.
  • Seadused muutusid ja firma praegused protsessid ei kata neid muudatusi ära. Protsessid ja tarkvarad tuleb üle vaadata ja kirjeldada ära kohad, mis vajavad muutmist.

Ärianalüütik võtab talle antud probleemi kirjelduse, hakkab seda süstemaatiliselt lahkama ning peale leidude dokumenteerimist saab ka pakkuda välja lahendusvariante.

Ärianalüüsi ei saa alati teha kindlate sammudega, mõne probleemi puhul on vaja teha asju, mida teiste probleemide puhul ei ole vaja teha, aga on mõned üldised tegevused, mis on vajalikud suuremal osal juhtudest:

  • Osapoolte kaardistamine (firma sisesed, firma välised jne.)
  • Hetke olukorra kirjeldamine (protsessidiagrammid, nõuded jm.)
  • Välja pakutud lahendus ja oodatud tulemused (protsessidiagrammid, nõuded jm.)
  • Muudatuse väärtuse mõõtmine

Oluline on ära mainida, et välja pakutud lahendus ei saa olla põhjalik IT süsteemi kirjeldus. Ärianalüütiku töö tulemuseks võib olla kirjeldus, et on vaja veebipoodi ja veebipoes peab olema võimalik tooteid ostukorvi panna, aga täpsemalt see IT süsteemi kirjeldada ei tohi. Näiteks järgnev tekst ei ole väga hea ärianalüüsi tulemus:

“Kui kasutaja avab meie veebipoe, siis näidatakse seal toodete nimekirja piltidega. Kui toote pildi peale klikkida, siis avaneb toote leht ja seal saab kasutaja vajutada nuppu toote ostukorvi panemiseks.” 

Miks on selline kirjeldus halb (kui jätta kõrvale sõnastus, pealiskaudus jne.)? Sest see on täpne lahenduse kirjeldus inimese poolt, kes ei oma põhjalikke teadmisi kasutatavatest tehnoloogiatest ja nende võimalustest. Näiteks kui juba eelnevat näidet vaadata, siis ei ole tegelikult mingit vajadust avada toote lehte selleks, et toodet ostukorvi lisada, aga kui keegi on harjunud just nii poodlema, siis see on esimene lahendus, mis talle pähe tuleb.

Kui nüüd eelnev jutt kokku võtta, siis ärianalüütik alustab oma tööd muutmisvajadusest ja kirjeldab ära sellega seotud osapooled, protsessid ning muu vajaliku. Kui hetke olukord on piisava täpsusega ära kirjeldatud, siis on võimalik selle põhjal kirjeldada nõudmised lahendusele, kuidas see lahendus võiks toimida ning mis on selle lahenduse tulemusel ettevõtte jaoks lisanduv väärtus. Nende teadmiste pealt on võimalik IT analüütikul hakata disainima IT lahendust, muidugi kui see osutub vajalikuks.

Miks on ärianalüüsi vaja?

Miks on ärianalüüsi vaja? Lihtne viis sellele küsimusele vastust leida on küsida endalt, kas sa tahaksid kasutada süsteemi, või olla osaline tarkvara arenduse protsessis, kus kõiki osapooli pole kaasatud ja vajadused pole selged? Kui enne pole ärianalüüsi tehtud (mõistlikus koguses siiski, ma ei räägi siin pikast Waterfall metoodika ärianalüüsi protsessist) ja hakatakse ehitama IT lahendust, siis kõige tõenäolisem tulemus on see, et uute osapoolte ja vajaduste selgumisel projekti skoop muutub ning sellega koos ka projekti maksumus ja valmimise aeg. Halvimal juhul jääb projekt üldse pooleli ning suure hulga töö ja rahakulu peale ei ole tulemuseks midagi näidata.

Teine oluline põhjus, miks ärianalüüsi on vaja, on selleks et teada saada mis on soovitud muudatuse väärtus. Kas see mõjutab oluliselt ettevõtte protsesse säästes aega ja raha või kas see tõstab märgatavalt klientide rahulolu? Kui neid asju ei tea, siis võib juhtuda, et tehakse tarkvara, mida ei ole vaja ning peale aja ja raha kulutamist ei võeta valminud lahendust kasutusele. Põhjuseid võib olla küll erinevaid, kuid eelnev ärianalüüs ja muudatuse väärtuse kindlakstegemine aitab selliseid olukordi vältida.

Elu on näidanud, et kõikide projektide puhul selgub tegemise käigus ootamatuid asjaolusid, olenemata sellest kui hästi on eeltööd tehtud. Oluline on see kui palju neid ootamatusi tekib. Ükskõik mis arendusmeetodeid kasutatakse, iga töö käigus leitud ja juurde lisatav funktsionaalsus maksab, kas ajas ja rahas või teiste funktsionaalsuste arvelt. Kui enne süsteemi arendust teha korralik ärianalüüs, on võimalik vähendada juurde lisanduvaid asju ja seega ka projektile kuluvat aega ning raha. Ja muidugi on tulemuseks ka parem IT süsteem.

Mida peaks analüütik kliendilt küsima?

Kirjutasin mõnda aega tagasi hea analüütiku isikuomadustest. Pean sinna juurde lisama, et keegi meist ei ole täiuslik – kõigi nende omadustega inimest leida on keeruline. Kõigil analüütikutel on need omadused erineval tasemel esindatud. Igal analüütikul on võimalik ennast arendada nendes osades, milles ta veel ei ole nii tugev.

Minu enda suurimaks nõrkuseks on (minu enda hinnangul) küsimuste esitamine. Tihtipeale ei oska ma küsida ka siis, kui selge on ainult see, et ma ei saa millestki aru. Ometi peab kuskilt alustama…

Read Full Post…

Milline on hea (IT-)analüütik?

Hea IT-analüütik kirjutab häid märkmeid
Analüütiku märkmed. Foto: Kaja Trees

Minu endised ja praegused kliendid teevad mulle küllalt tihti seda komplimenti, et küsivad, kas ma saaksin veel mõnda nende projekti ette võtta. Või kas saaksin kedagi soovitada, kes samavõrd hea oleks. Kuidas aga sellist inimest leida?

Ma pean analüütiku tööd lihtsalt õpitavaks. Kui ma oma vanaemale selgitasin, mida ma tööna teen, siis ta imestas, et keegi on valmis selle eest maksma! On, ja keskmisest palgast rohkem. Selle töö tegemiseks on olulised ainult teatud isikuomadused ja omandatavad oskused.

Read Full Post…